Kui üldiselt kipub sügise tulek tähendama seda, et laste vabaõhutegevused asenduvad rohkem muuseumide külastusega, siis on vähemalt üks vabaõhukoht, mille hiilgeaeg on just septembris. Selleks kohaks on Raplamaal asuv Toretalu maisilabürint, kus septembriks on mais kenasti kõrgeks kasvanud. Mina olen oma perega nüüd kolm aastat järjest seda kohta külastanud ja mõtlesin siia kirjutada, et mida seal näha saab, jagan mõned külastusnipid ja kirjutan ka paar asja, mis saaks seal veel paremini olla.
Kas seal ainult maisilabürint ongi?
Kuigi peamise atraktsioonina reklaamitakse maisilabürinti, siis väikeste laste (eelkooliealiste) jaoks ei jää see kindlasti kõige meeldejäävamaks aspektiks Toretalu juures. Näiteks minu lastele on kõige rohkem meeldinud sealsed taluloomad. Poni, kits, lammas, kanad, pardid, küülikud ja veel mitmed linnud on rõõmuga nõus lastelt maisi ja paisid vastu võtma.
Mulle meeldib Toretalu üldine vibe - selline tõeliselt eestlaslik ja talulik hõng, kuhu on lisatud parasjagu atraktsioone, absurdi. Hoovi peal on igasugu eri vanustele sobivaid mõistatusi ja atraktsioone, mida ma mujal pole kohanud. Enamik asjad on pererahva enda poolt välja mõeldud, ehitatud, valmistatud. Ei teki tunnet, et oled jälle mingis laste mängutoas või mängumaal, kuhu on lihtsalt tonn hiina plasti kokku veetud. Toretalus ei ole ka sellist kommertshõngu juures nagu Lottemaal, kus lisaks kallile piletile tekitatakse kohe kiusatus veel rongisõidu eest maksta ja igausugu asju hakata ostma. Pererahvas on sõbralik ja ise kohal toimetamas.
Lisaks maisilabürindile leiab Toretalust veel mitmeid väiksemaid labürinte (kividest, põõsastest, puidust) ja muid suuremõõtmelisi mõistatusi, mis pakuvad pinget isegi täiskasvanutele. Siis on veel näiteks ka väike metsarada, kus on lahedaid installatsioone ning maisimassaaži tuba, kus on pallimere asemel “maisimeri”. Samas toas on ka suur tegelussein lülitite ja luugikestega. Lisaks leiab Toretalust paar mängumajakest koos nukumängu aksessuaaridega (need olid viimane kord seal küll väga segamini ja veidi halvas seisus), mis ilmselt oli minu laste jaoks laheduselt teisel kohal pärast loomi. Ära võib märkida veel ka batuudi, kiiged, liivamängu ala ja liumäe.
Uudistamist ja nuputamist on igatahes küllaga, sest lisaks eelmainitule on kõikjal üle Toretalu ka pisikesi kujukesi, vana tehnikat, iluasju, naljaasju ja muud, mida vaadata. Kui sa aga otsid kohta, kuhu lapsed niisama möllama saata, siis selleks see koht võib-olla kõige parem siiski pole, sest mõned mõistatused ja atraktsioonid vajavad täiskasvanute poolset abistamist (vähemalt eelkooliealiste puhul) ja no lapsed võivad ju labürintidesse ära ka eksida 😀 Aga kui sa oled nagu mina, kellele meeldib vabal ajal mõistatusi või mõttetööd teha, siis saate kogu perega hea kogemuse.
Kui keeruline on maisilabürinti läbida?
Iga aasta on maisilabürint veidi erinev (üks aasta oli lausa kaks tükki), kuid raskustase on umbes sama, kuna küsimus on lihtsalt selles, et kas sa oskad kaarti lugeda või mitte. Ja kuna labürindis pole erilisi maamärke, mille järgi orienteeruda, siis tuleb lihtsalt jälgida tee lahknemisi ja veenduda, et sa õigele poole keerad. Kui hooaja lõpus külastad, siis natuke saab selle järgi ka aru, et kus on rohkem tallutud, kuid olen kuulnud, et Toretalu on kontrollpunkte sellega seoses ka ümber tõstnud.
Maisilabürindi läbimine nõuab üksjagu kõndimist ja kuna sees olles on kõik suht üksluine, väsivad lapsed seal lõpuks ikka ära. Labürindi läbimise eest saadav maius on muidugi heaks motivatsiooni tõstjaks. Maiuse saamiseks tuleb igas kontrollpunktis õiget värvi pastakaga märge teha ja pärast need “Kaubamajakese” töötajale kontrollimiseks viia. Õnneks on labürindi teed piisavalt laiad, et vähemalt kõige väiksemad lapsed saab soovi korral kärusse panna (aga kõige väiksemate ratastega kärud võivad hätta jääda, sest tee peal on kindlasti maisivarsi pikali). Meil läks lapsekäru + 3 aastane + 6 aastane komboga 2022. aastal 50 minutit raja läbimiseks, aga me ei teinud tempot ja sel aastal oli minu arust väiksem rada kui eelmisel aastal.
Aastad ei ole vennad - üks aasta oli põld täiesti koltunud, aga teine aasta samal päeval ilus roheline.
Teismeliste ja täiskasvanute jaoks on maisilabürindi lahendamine aga kindlasti huvitav ja uudne kogemus. Oskuslikumad orienteerujad võivad isegi proovida raja joostes läbida, kuid peab arvestama, et tipptunni ajal võivad kontrollpunktides tekkida järjekorrad. Esimene kord võib raja läbimine isegi keeruline tunduda - olen näinud mitmeid täiskasvanuid, kes annavad poole pealt alla. Eks ma ise eksisin ka ükskord ära. Piisab lihtsalt sellest, kui ühe korra keerad valesti, sest tagantjärele on raske aru saada, kus kohas sa kaardi peal oled.
Minu arust võiks labürindis lisaks kontrollpunktidele olla mõned omapärased objektid (vahvad kujukesed või vanad põllutööriistad nagu Toretalus mujalgi igal pool laiali on), mille alusel vajadusel enda asukohta kaardilt kontrollida või vähemalt selleks, et saaks aru, kas sa oled antud kohas juba käinud või mitte. Lisaks teeks selliste objektide olemasolu raja läbimise huvitavamaks. Näiteks võiks nende objektide juures olla mingi tekst, kus on objekti saamislugu kirjas vms.
Mitu tundi külastuseks planeerida?
Neid pilte saab peale klikkides suurendada
Ametlikult on maisilabürint lahti kella 12st 19ni ehk 7 tundi, kuid näiteks erinevalt Lottemaast on vähetõenäoline, et te terve päeva seal tahate veeta, sest kui maisilabürint ja metsarada välja jätta, on kõik küllaltki väiksel pindalal koos ning tegevusi pole lõputult palju. Mis ei ole üldse halb asi, sest mind näiteks häirib Lottemaa puhul see tunne, et isegi kui ma olen terve päeva kohal, siis kõiki etteasteid, majasid ja atraktsioone lihtsalt pole võimalik ühe päeva ära kogeda. FOMO noh.
Ma ütleks, et minimaalselt võiks Toretalus arvestada kolme tunniga, aga meie pere on pigem 4-5 tundi seal veetnud. Kui juba tund aega kohale sõita, siis pole ju mõtet kohe tagasi sõitma hakata.
Soovitusi külastajatele
- Pilvise ja jahedavõitu ilmaga minnes (eriti nädala sees) on teisi külastajaid oluliselt vähem.
- Pakun, et septembri keskel on maisilabürindi mõttes parim aeg külastamiseks (mais kõrgeks kasvanud, aga mitte koltunud), kuid ise olen käinud vaid augustis ja septembri lõpus.
- Paki oma söök ja jook kaasa, sest koha peal üldjuhul ei saa süüa osta. See-eest on seal mitmeid häid piknikukohti.
- Kui plaanid koos väikeste lastega suurde maisilabürinti minna, siis ilmselt tasuks seal esmajärjekorras ära käia, sest hiljem nad võib-olla enam ei jaksa või on neid raske teiste asjade pealt ära meelitada
- Võta labürindist maisi kaasa - saad sealsetele loomadele anda või proovida kodus süüa. Sealne mais olevat küll rohkem loomasööda tüüpi, kuid kui sealsed noored tõlvikud läbi keeta (30 min) ja siis või ja soolaga küpsetada, on täitsa söödav. Minu lapsed viisid tõlvikuid pärast näiteks ka lasteaeda kaasa, et teistele näidata. On isegi täiskasvanuid, kes ei tea, milline mais kasvades väla näeb!
- Kuna toas olemist on vähe ja paljud tegevused on lageda ala peal, tasub jaheda ja tuulise ilma korral soojalt riidesse panna.
Mis võiks paremini olla?
- Vanemad objektid on kohati väsinud ilmega. Mõnes mõttes sobib taluliku atmosfääriga, kuid vahel on natuke värsket värvi ka vaja.
- Võiks saada midagi süüa osta. Hooaja lõpus saab sealt küll tasuta õunu ja häda pärast saab toorest maisi ka järada, kuid mõttetöö ja õues olemine teeb tavaliselt väga näljaseks. Saan aru, et pererahval niigi kiire, kuid mingi lahenduse võiks leida, mis täidaks kõhtu ja talu rahakotti. Ei pea ju isegi kohalik toodang olema, vaid saaks ka mingit mujal toodetud kauasäilivat näksi müüa. Mingid maisipõhised toidud võiksid hästi sobida! Maisisupp, maisikrõpsud, maisibatoonid …
- Maisilabürindis võiks rohkem üllatuslikke elemente olla. Oleks lastel toredam ja algajatel orienteerujatel lihtsam.
- Kaart! Ma ei tea, kas ma pole lihtsalt märganud või polegi alguses koha üldplaani, kus oleks näidatud, kus mis on. Koht pole küll suur, kuid mulle isiklikult meeldib alguses ülevaade saada, et mis asjad üldse olemas on ja kus vetsud asuvad (muide, suures majas on nüüd kena WC ka). Sel aastal anti küll väike paberilipik, kus oli nimekiri erinevatest asjadest, mida kogeda, kuid ausalt öeldes tuli alles kodus meelde seda uurida (sain sealt teada, et oleksime saanud ka piparde ja tomatitaimede suuri kasvuhooneid uudistada! Õnneks ostsime niigi juba erinevaid sorte kibepipraid kaasa).
- Nii-öelda kaubamajake ehk sissepääsu juures paiknev putka, kust saab asju osta (peamiselt perenaise heegeldatud loomi jms), vääriks ümbermõtlemist. Mitte niivõrd kliendi mõttes, aga ma lihtsalt arvan, et sealne kaup läheks parema esitluse juures rohkem löögile. Hetkel on seal pisikesse ja hämarasse ruumi hästi palju käsitööd kokku pressitud, mis teeb toodetele keskendumise raskeks. Arvan, et tooteid võiks korraga vähem letil olla (näiteks identsed tooted pigem leti taha hoiule panna) või siis võiks ruum olla suurem või paremini valgustatud. Võib-olla võiks olla ka mõned fotod, kuidas perenaine neid asju talvel valmistab vms, et saaks üldse aimu, millega tegu on.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes on Toretalu maisilabürint külastamist väärt koht. Arvan, et isegi ilma lasteta tasub ära käia, kuna piletiraha eest (mingi 8 euri) on üksjagu huvitavat ka täiskasvanutele. Teismelised ja noored leiavad kindlasti ka palju instagrammitavaid kohti 🙂 Seni on iga aasta ka uus labürint tehtud ja Toretalu ilme muutunud ehk võib isegi mitmeid kordi külastada. Minu lapsed on kolm aastat järjest sealt rõõmsatena tagasi tulnud (ja suurest väsimusest tagasiteel magama jäänud).
Toretalu linke:
https://www.facebook.com/toretalu/
https://www.toretalu.eu/ (natuke poolik leht 2022 seisuga)
