Mänguasju on liiga palju!
Kui minu vanavanematele osteti elu jooksul kokku maksimaalselt 10 mänguasja, siis tänapäeva lastel on tavaliselt kodus kuskil 70-200 mänguasja ning näiteks USA-s ostetakse mõne allika kohaselt lastele elu jooksul kokku keskmiselt 6500 euro väärtuses mänguasju (Allikas)! Eestis võib-olla asi nii hull veel pole, kuid mänguasjade tootmine ja ostmine on maailmas olnud aastaid tõusuteel, mistõttu ei ole raske uskuda, et 10-20 aasta pärast oleme ka meie sinnakanti jõudnud. Eestis on juba täiesti tavaline vaatepilt, et kõigis keskmistes ja suurtes toidupoodides on pikad mänguasjaletid ning igas ostukeskuses on mitu hiiglaslikku mänguasjapoodi.
Mida võib selline mängusjade rohkus põhjustada? Järgnevates punktides keskendume nii keskkonnale, rahakotile, väärtushinnangutele kui ka lapse ja vanemate heaolule.
1. Laenutamine hoiab mänguasjad ringluses → väiksem tootmisvajadus → väiksem koormus keskkonnale
Mänguasjade tarbimine on koht, kust igaüks võiks proovida oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Alustada võiks näiteks mänguasjade materjalidele tähelepanu pööramisest. Nüüdisajal on 90% toodetavatest mänguasjadest suuresti plastist (Allikas). Tundub uskumatu, aga kui vaadata suuremate jaekettide riiuleid ja online poode, siis umbes nii see tõesti on. Plastiklelud on kohati väga õige valik (nt õuemänguasjad, veemänguasjad, pisikesed detailid), kuid tasakaal on hetkel ikka väga paigast arvestades, et plasti tootmine ja töötlemine tekitab meeletus koguses CO2 heitmeid ning mitmel pool ka veereostust (Allikas 1, Allikas 2). Üha murettekitavam on ka asjaolu, et tänapäeval on kõikjalt, isegi joogiveest, leitud mikroplasti, mille potentsiaalsetest mõjudest me veel hästi ei tea (Allikas).
Õnneks on Eestisse tekkinud ka hulgim väiksemaid e-poode, mille tootevalik on suuresti keskendunud puidust mänguasjadele, kuid peab siiski nentima, et isegi puidust jt rohelisematest materjalidest toodetud mänguasjadel on tegelikult nn "ökoloogiline seljakott" ehk nähtamatu materjalikulu. Kõik toorained tuleb kuskilt kokku koguda, töödelda, pakendada ja transportida enne kui mänguasjatootja neid omakorda töötlema hakkab ja seejärel toodangut jälle pakendama ja transportima asub. Iga protsessi juures on töötajad ja masinad, mille ülalpidamine nõuab samuti ressursse.
Igasugune tootmine koormab keskkonda rohkem kui olemasoleva asja uuesti kasutamine. Tegelikult on maailmas juba praegu olemas meeletus koguses mänguasju, mis tekitab küsimuse, et miks neid iga aasta aina rohkem ja rohkem on vaja toota? Osa leludest ongi muidugi nii kehva kvaliteediga, et ei pea üle paari kuu vastu, kuid suur osa mänguasju läheb lihtsalt pikaks ajaks kappi, pööningule või keldrisse seisma enne kui uuesti ringlusse saab.
2. Laenutamine vähendab mänguasjade üleküllust kodus → vähem stressi
Küsitlused on näidanud, et laste huvi mänguasjade vastu on üldjuhul lühiajaline – keskmiselt 36 päeva – (Allikas: British Heart Foundation, 2019). Samas uuringus tuli välja, et suur osa lelusid hüljatakse juba ühe-kahe päevaga! Minu lastegagi on olnud seiku, kus mitu kuud ihaldatud mänguasi pärast mõnda tundi mängimist enam kordagi kasutamist ei leia. Ikka juhtub!
Siinjuures ma aga ei ütleks, et lelude kiire hülgamise taga oleks tänapäeva laste tänamatus. Pigem on asi selles, et meie – lapsevanemad – kipume ekslikult arvama, et lapsed suudavad igast asjast lõputult huvi tunda. Ja siis me jätamegi lapse nurka visatud mänguasjad igaks juhuks alles, lootuses, et äkki laps varsti ikka asub uue leluga mängima (tegelikult on seegi pigem ettekääne meie laiskusele, sest me ei viitsi lihtsalt mõelda, kuidas kasutuna seisvast asjast kõige paremini vabaneda). Tegelikult mõne mänguasja arengupotentsiaal piirdubki 10-30 minutiga, kui see on loodud näiteks tegema ainult ühte asja ja laps selle ühe asja kohe ära teeb.
Enamik meist aga ei suuda vastu panna lapse (või enda!) soovidele peagi mingit uut toodet soetada või lihtsalt kingitakse sünnipäevaks või jõuluks lapsele suurt ports uusi mänguasju. Ja nii need mänguasjad tasapisi koju kuhjuvad kuni lõpuks on kõik sahtlid ja kapid pudinaid täis, mida lastel on küll hea aeg-ajalt läbi sorteerida, kuid mis tegelikult on suureks stressiallikaks nii täiskasvanutele kui ka lastele. Seda kolmel põhjusel:
- Uuringud on näidanud, et mida vähem mänguasju lapsel korraga käeulatuses on, seda pikem ja loovam iseseisev mäng tal tuleb (Allikas). Kui on palju mänguasju, siis need lelud muutuvad lihtsalt mingiks „massiks“, mille puhul lapsel on raske konkreetsele tegevusele keskenduda.
- Kui lastel on palju mänguasju, kipub sagenema olukord, kus õed-vennad kaklevad, et kumb millise mänguasjaga mängib. Võiks arvata vastupidist, kuid väidetakse, et kui kodus on vähe mänguasju, õpivad lapsed paremini koos mängima, sest olud lihtsalt sunnivad asju jagama ja koos tegema.
- Mida rohkem on mänguasju, seda kauem võtab koristamine aega ja seda vaimselt keerulisem see on (sest on rohkem kategooriaid, rohkem sahtleid, kappe, kuhu peab mänguasju laiali sorteerima). Lisaks võib tekkida olukord, kus mõni sahtel või kapp mahutab mänguasjad ära vaid siis, kui neid nagu Tetrise tükke laduda.
3. Saab odavalt palju erinevaid mänguasju proovida → raha ja ressursid lähevad asja ette
Mänguasjad ei ole küll eluliselt vajalikud ja ka näiteks Montessori kasvatusmeetod väidab, et mänguasjade asemel peaksime proovime lapsi rohkem igapäevategevustesse kaasata. Siiski, on palju mänguasju, mis suudavad lapsi mitmeti arendada ja lapsevanemate jaoks on oluline, et lapsed aeg-ajalt omaette ka oleksid ning uute mänguasjade olemasolu on selleks lihtne lahendus.
Kuidas aga teada, millise mänguasjaga laps päriselt mängima hakkab? Seda on väga raske ennustada, mistõttu palju ostetud ja kingitud mänguasju (ja seega raha!) ei täida mingit kasulikku funktsiooni peale pakendi avamise rõõmu (misjärel pakend läheb muidugi prügiks).
Mänguasjade laenutamine annab aga võimaluse palju erinevaid tooteid lühiajaliselt proovida. Lelukarbi laenutushinnad on enamasti sellised, et kui te näiteks laenutate 15 euro eest selliseid asju, mida muidu plaanisite poest osta, ja leiate pärast, et ühtegi neist asjadest te tegelikult osta ei soovikski, siis säästsite umbes 85 eurot! Kui midagi aga hakkab väga meeldima, saate selle hiljem ka kuskilt päriseks osta (võime soovitada soodsaid kohti). Tõenäoliselt leiate aga, et kui teil on mingi mänguasi kuu aega juba kodus olnud, siis te ei soovigi seda enam osta. Sest nagu alguses sai kirjutatud, siis keskmiselt tüdib laps igast mänguasjast 36 päevaga ära.
Ma mäletan, et esimese kahe lapse ajal me ostsime lastele palju lasteraamatuid. Jah, mõnda neist loeme siiamaani pidevalt, kuid paljud neist seisavad niisama. Kolmanda lapse sündides hakkasime aga iga kuu raamatukogus käima. Laenutame sealt alati kuhja lasteraamatuid, nii pildiraamatuid kui ka juturaamatuid ning loeme need 1-2 korda lastele ette enne kui jälle uue portsu laenutame. Selle väikse muutuse tagajärjel oleme hakanud palju vähem raamatuid ostma. Selle arvelt säästame raha, mida saame hoopis panustada näiteks laste huvitegevustesse või väljasõitudesse. Lisaks on endal ka palju huvitavam uusi raamatuid lugeda kui kogu aeg vanu raamatuid uuesti ja uuesti üle lugeda.
Kokkuvõte
Mänguasjade tootmine on keskkonnale halb. Mänguasjade rohkus kodus pigem takistab laste iseseisvat mängimist ning tekitab lapsevanemates stressi. Mänguasjade rentimine aitab terasid sõkaldest eristada ning säästab raha 🙂
