On päevi, mil lapsed suudavad endale ise tegevusi leida ja on päevi, mil nad kogu aeg kurdavad, et on iiii-igav või lihtsalt aelevad põrandal ja tüütavad vanemaid. Üks montessorilik võte sel juhul on üritada last kaasata enda igapäevatoimetustesse. Enamasti teeb see su tegevused aeglasemaks ja keerulisemaks, kuid pikas perspektiivis tasub selline “tööõpetus” end väidetavalt ära. Iga päev siiski pole selline lapse kaasamine võimalik (sest näiteks suur osa töid on tänapäeval vaja arvutis teha) ning nagunii on vaja, et laps õpiks iseseisvalt endale tegevusi leidma.
Panen siia esmalt kirja mõned järele proovitud praktilised nipid, mis võivad soodustada iseseisva mängimise alustamist. Pärast seda loetlen mõned üldised põhimõtted või tegevused, mis aitavad iseseisva mängu soodustamisele kaasa.
PRAKTILISEMAT SORTI NIPID ISESEISVA MÄNGU TEKITAMISEKS
Hoia lapse mängimise ala (tuba, riiul vms) puhtana
Muidugi on õige juurutada, et laps ise või koos vanemaga koristab oma tuba või mänguala, kuid lastel on tihti lihtsalt väga kahju oma mängusid kokku panna, sest nende arust pole see segadus, vaid “pooleli” jäänud mäng, mis ilmselt toob neile häid mälestusi meelde. Isikliku kogemuse põhjal julgen aga väita, et neid poolikuid mänge enamasti ei jätkata. Seega oleks aeg-ajalt mõistlik külma südamega plats puhtaks teha. Alguses võib laps ära ehmatada, kuid enamasti tekitab tühja mänguala nägemine lastes hoopis rõõmu. Eriti siis, kui järgida järgmist punkti! Panustades viis minutit lapse asjade koristamisele võid saada temast nii tunnikese rahu (sest nii kaua läheb lastel aega, et kõik pinnad jälle asjadega katta :D)
Paku talle inspiratsiooni
Tühjast alast veel paremini töötab mingi mängu “ette söötmine”. Selleks tuleb kas hoida oma kodused mänguasjad ringluses (ehk osad asja kuuks ajaks kappi ära ja siis välja tuua) või siis panna kodus leiduvad asjad mingisse üllatavasse kombinatsiooni. Näiteks ehitad Lego loomadele puidust klotsidest loomaaia aedikud või võtad väikse kausi veega ja paned sinna äärde mõned vett taluvad mänguasjad, mida te muidu vannis ei kasuta. Sellised ootamatud kombinatsioonid mõjuvad uuena ja tekitavad lapsel kiiresti huvi mänguga pihta hakata. Ma soovitan need üles seatud mängud lasta lapsel endal avastada, mitte neid sinna käe kõrval juhatada ja rääkida, et sa selle nende jaoks tegid (kuid ajakriitilisuse korral võib ka seda teha). Jälle - 5 minutit üles seadmist, millele järgneb 1-2 tundi mängimist.
Näiteks kunagi aastaid tagasi tegin lapsele väikse loomaaia kasutades erinevaid puidust klotse ja Schleichi loomasid ning nüüd, aastaid hiljem, teevad lapsed vahel täpselt sama asja järele ning veelgi võimsamalt (näide fotol).
Värske õhk teeb head
Üldiselt kipuvad lapsed õues kiiremini tegevusi leidma kui toas, kuid kahjuks kõigil pole turvalisi aedu, kuhu lapsi natukeseks omapead saata (oletades, et nad on selles vanuses). Siiski, isegi kui käite lapsega koos õues aega veetmas, on palju suurem tõenäosus, et laps tahab pärast toas iseseisvalt mängida (ilma et peaks kasutama eelpool mainitud nippe). Seega, enne tähtsat Zoomi kõnet või sõpradega kohtumist võiks lapsega õues ära käia, et tal tuleks rahuliku tubase mängu tuju peale.
Äkki oleks aeg mõneks uueks mänguasjaks?
Hoiatus! Nüüd tuleb sisuturunduslik punkt - hangi mõni uus mänguasi, mis pakuks lapsele avastamisrõõmu ja mis kohe hetkega ära ei tüütaks. Esmalt tasub muidugi rakendada eelpool mainitud nippi, kus hoiad oma lelud ringluses pannes osad asjad mõneks ajaks kappi ära, kuid väikses kodus või väheste mänguasjadega võib see keeruliseks osutuda. Mänguasjade ostmine on suhteliselt kallis lõbu, kuna pole garantiid, et laps uue asjaga kuigi kaua mängiks. Õnneks on võimalik mänguasju ka laenutada 😉
Üritasin juuresolevasse pildigaleriise lisada fotod sellistest Lelukarbi mänguasjadest, mis sobivad eriti hästi pikemateks iseseisvateks mängudeks.
Lihtsad puidust mänguasjad võimaldavad küll palju fantaasiat kasutada ja on keskkonnasõbralikud, kuid minu kogemus ütleb, et kui lapsel on käeulatuses ka palju detailseid plastlelusid, ei kipu ta naljalt abstraktseid asju haarama. Nii nagu täiskasvanudki võtavad näljasena tihti pigem sügavkülmast pitsa kui hakkavad salatit kokku miksima.
Vähenda mänguasjade hulka kodus
Võib tunduda vastupidise efektiga lahendus (eriti kuna eelmises punktis ütlesin, et hankige mänguasju juurde), kuid uuringud - ja ka minu isiklik kogemus - vihjavad, et nii see kipub olema. Mida rohkem mänguasju lapsele kättesaadavad on, seda lühemad ja igavamad mängud lastel tulevad.
Mäletan, et ükskord aastaid tagasi andsin mingil põhjusel oma lastele sellise “õppetunni”, et peitsin suure osa mänguasju mõneks ajaks ära. Aga hoopis mina sain õppetunni, sest lapsed ei pannud lelude kadumist tähelegi ja tekkinud tühimikud inspireerisid hoopis uusi lahedaid mänge tegema (nagu esimeses punktis kirjeldasin).
Mänguasjadest vabanedes katsu mõelda, millega ta päriselt mängib, aga ka sellele, et millega sa tahaksid, et ta mängiks. Kui sa näiteks tahad teda suunata mingite keerulisemate või abstraktsemate mänguasjade poole, siis võib-olla on vaja enne vabaneda vilkuvate tuledega häält tegevast tilu-lilust, mis ta tähelepanu liialt koormab. Teatud oludes läheb kõik kaubaks. Näiteks olen tähele pannud, et mu lapsed hakkavad autos igavledes isegi oma sõrmi tegelastena kasutama.
Kutsu keegi külla või vii laps külla
Väiksed lapsed ei oska veel omaette koos teiste lastega hästi mängida, aga kuskil alates viiendast eluaastast võivad lapsed oma sõpradega juba mitu tundi omaette lastetoas askeldada ilma, et suuri probleeme tekiks. Veel parem, kui nad saavad kuskil aias möllata, sest õues on vähem asju, mille pärast kakelda ning lisaks on see lapsevanemate jaoks vähem väsitav, kui lapsed toas ei lärma 🙂
Sõbrale on ju tore isegi oma vanu lelusid tutvustada ja ka lapse enda huvi mingi mänguasja vastu võib tõusta, kui ta näeb, kuidas sõber antud asjast vaimustub. Või siis saab sõbralt mingi uue laheda idee, kuidas ühe või teise leluga mängida, mis jällegi suurendab edaspidi iseseisva mängu tõenäosust.
ÜLDISEMAD PÕHIMÕTTED ISESEISVA MÄNGU TOETAMISEKS
Kui eelpool tõin välja praktilisemat laadi soovitused, siis järgnevalt kirjeldan mõnda üldisemat põhimõtet, kuidas pikas perspektiivis soodustada lapse iseseisva mängimise teket. Nende punktide kirjutamisel konsulteerisin ka Google’iga 🙂
- Alusta varakult, kuid vähehaaval. Lapsed hakkavad iseseisvalt mängima juba päris varajases elueas. Selleks, et neil ka edaspidi iseseisva mängimise harjumus säiliks, ei tohiks iga kord “vahele segada”, kui lapsel mingi tore mäng parasjagu käsil on. Katsu koos mängimine jätta pigem nendeks kordadeks, kui tal endal parasjagu pole isu iseseisvalt mängida. Aga samas ei tohiks päris teise tuppa ka minna, kui laps iseseisvalt mängib, sest väiksed lapsed tahavad ikkagi, et keegi juures oleks. Kui kedagi samas ruumis pole, võivad nad peagi hirmu tundes sind otsima tulla ja niimoodi oma mängutuju ära kaotada.
- Õpi ütlema "ei". Kui mul sündis kolmas laps, ei olnud mul enam aega suuremate lastega nii palju mängida, kui vanasti. Alguses ma üritasin vanaviisi jätkata, kuid siis hakkas kogu muu kodune majapidamine kannatama, mistõttu pidin õppima neile rohkem "ei" ütlema, kui nad mind mängima kutsusid. Alguses oli raske, kuid nüüdseks nad mind enam väga tihti ei kutsu ja mängivad rohkem omavahel, mis on kokkuvõttes nende vanuses juba palju arendavam.
- Kodus peaks olema kohti, kus lapsel on turvaline iseseisvalt mängida. Alla 3-aastast nagunii enamasti päris valveta ei jäeta, kuid parem oleks juba võimalikult varakult hakata mõtlema, et kuidas kodu võimalikult turvaline oleks, et sa ei peaks näiteks vetsu minekuks last kaasa võtma. Põhireeglid on, et riiulid ja kapid oleks seina küljes kinni, pistikud ohutuks tehtud ja et päris pisikestel poleks võimalust väikeste osade tõttu lämbuda või mingi juhtme või nööriga end üles puua. Patareidega asjad ohutusse kohta panna ja rasked lillepotid vms riiulite pealt ära võtta.
- Vaata, et kodus oleks mänguasju, millega lapsel oleks lihtne iseseisvalt mängida ja et need oleks kättesaadavad. Esiteks tasuks järgida Montessori põhimõtet, et lastel võiks olla madalad riiulid mänguasjade või mingite tegevuskandikutega, kust nad saavad ise asju muretult võtta. Titekaks muutunud asjad tuleks ära panna ja keerulised, abi nõudvad asjad, pigem jätta koos vanemaga kasutamiseks (mistõttu keerulised asjad võiks ka pigem mitte väga kättesaadavas kohas olla, et laps poole Zoomi kõne pealt ei nõuaks pusle panekul abi vms). Õnneks on ka mänguasju, millest lapsed nii kergelt välja ei kasva. Näiteks erinevad ehitusklotsid (Legod, puidust klotsid, magnetklotsid) või rollimänguasjad (mänguköögi asjad, nukud, loomafiguurid ja muud tegelased) või aktiivse mängu asjad (kaarekiik, batuut). Kuna lapsed ise ütlevad väga harva, et nad mingit mänguasja enam ei taha, tuleb ise kriitilise pilguga jälgida, et millega pole ammu mängitud. Asjadest vabanedes tuleb meeles hoida ja ka lastele teadvustada, et asjadest vabanemine ei pea tähendama ainult millestki ilma jäämist, vaid ka võimalust uute asjade ostmiseks või laenutamiseks või rohkemat ruumi suurematest mängudeks.
Vahel võib tekkida tahtmine lapsele öelda "Ei, ära tassi neid mänguasju siia!" või "See pole mänguasi!", kuid mõtle hoolega järele - kas sellest on siis midagi hullu, kui ta natuke "kastist väljapoole" mõtleb? See on ju tegelikult arendav ja kui midagi katki ei lähe, siis miks mitte.
- Ära torma kohe oma ideid peale pressima, kui laps kurdab, et tal on igav. Lase tal esmalt ise lahendus välja nuputada, et ta tulevikus iga kord sinult abi ei tuleks küsima, kui tal igav on. Kui see ei toimi, võid proovida kaudsemaid vihjeid, mitte konkreetseid ideid. Näiteks ütle “Vaata äkki leiad sealt kapist midagi?” või anna talle paar üldisemat valikuvõimalust.
- Leppige lapsega kokku kindlad ekraaniajad ehk kindlad kellaajad või aja hulk, mil laps võib päevas telekat, mobiiltelefoni või tahvelarvutit kasutada. Mõte seisneb selles, et siis laps teab, et pärast lasteaeda võib ta näiteks tund aega ekraane jõllitada, kuid pärast enam mitte. Muidu võib juhtuda see, et laps hakkab esimese igavuse märgi korral multikaid nõudma ja keeldub edasi mõtlemast. Eks ma ise ka haaran igavledes kõigepealt oma telefoni järele, sest see on lihtne ja mugav lahendus. Aga vahel tuleb halbade harjumuste takistamiseks mingid takistused või reeglid välja mõelda. Eriti lastele, kes ei suuda ennast piisavalt tagasi hoida.
KOKKUVÕTE
Selleks, et lapsed iseseisvalt mängiksid, tuleb neile juba varakult luua ohutud tingimused iseseisvaks mänguks, et saaksid olla passiivsemas jälgija rollis. Väike valik eakohaseid (või east sõltumatuid!) mänguasju tekitab paremad tingimused iseseisvaks mänguks kui paksult mänguasju täis kapid/sahtlid. Hoia mänguasjad ringluses või laenuta vahel mõni uus lelu. Katsu lapsi ka aeg-ajalt õue saada ja kutsu kord nädalas kedagi külla (kui laps on seltsivas eas).
Loodetavasti leidsite midagi uut, mida tahaksite järele proovida 🙂 Kui tahate ka edaspidi olla kursis Lelukarbi uute blogi postitustega, siis jälgige meid kas Instagramis või Facebookis.
